Black Lives Matter kaasasutaja Opal Tometi on seda hetke oodanud alates 12. eluaastast

Kui Opal Tometi 5. juunil oma kodulinnas Phoenixis ärkas, helises tema telefon. Pärast peaaegu kaks nädalat kestnud ülemaailmseid proteste, mis järgnesid jõhkrale George Floydi surm, Washingtoni linnapea Muriel Bowser nimetas 16. tänava lõigu (Valge Maja silmatorkavas läheduses) ümber Black Lives Matter Plazaks. Sellele olid 35 jala kõrguste kollaste tähtedega maalitud sõnad „Black Lives Matter”.

Kollane, naljakas, on Tometi lemmikvärv. "Mulle meeldib kollane," selgitab ta. "See on rõõmu värv." Kui Tometi koos kaasasutajatega Alicia Garza ja Patrisse Cullors, käivitas liikumise Black Lives Matter 2013. aastal vastuseks Trayvon Martini surmale, kujundas ta BLM-i veebisaidi ja sotsiaalmeedia platvormid, kasutades kollast ja musta.

Aga 5. juuni hommik võttis Tometi täiesti üllatusena. "Tundsin end õigustatuna," ütleb ta. „Meil oli rohkem tuge kui eelnevatel aastatel nägime. Oli ülekaalukas üksmeel, et BLM -i toetajad on ajaloo paremal poolel. Muidugi me teadsime seda, kuid rahvusvaheline tähelepanu pani kohalikud juhid teistmoodi astuma. Ja ausalt öeldes on see keeruline, sest DC BLM -i liikmed on nõudnud linnapea Bowserilt tegutsemist erinevatel juhtudel, tulutult. ” Ta lisab: „Ajalooliselt on inimesed olnud selle tõhususe osas segaduses protestima. Aga nagu ma NPR -le ütlesin, pole midagi sellist, nagu inimesed viiksid oma kaebused tänavatele. ”

Kohtusin Tometiga esimest korda 2018. aastal Badass Womeni õhtusöögil Los Angeleses. Ta on juhitud, tõhus, naljakas ja metsikult karismaatiline (samuti kannab ta põrgu Badass T-särgist, nagu ülal näha). Oleme sellest ajast saadik sõbrad olnud. Pärast Black Lives Matter Plaza ilmumist helistasin talle. "Seda olen igatsenud alates 12 -aastasest," ütles ta.

Muidugi, kui maailm oleks õige, poleks Black Lives Matterit olemas ja 12-aastasel Opalil oleks olnud teine ​​tee. Kuid Tometi, kes oli ainus õpilane, kes oma Arizona keskkoolis afroga rokkis, kasvas üles maailma muutma. Teda nimetada lolliks tundub hiljutisi sündmusi arvestades alahinnatud, kuid ta vastab oma määratlusele: „Naine, kes seisab tema võimuses. Naine, kes on nõus ainsaks astuma. Pahna olemine on osa avangardist, järgides oma selget rada ega kartnud seda kutset. ”

Nagu ajalugu meile näitab, pole Tometi ainus. "Võite arvata, et olete üksi, ja avastate kiiresti, et pole," ütleb ta. "Meie väike kolmik võis alustada Black Lives Matteriga, kuid me ei olnud ainsad, kes sellesse uskusid."

SEOTUD: Kuidas teie lemmikbrändid toetavad musta elu

Kui soovite rohkem ajalugu uskuda, järgneb kogu minu vestlus Opal Tometiga.

Laura Brown: Kuidas tundsite end, kui ärkasite uudiste peale Washingtonis asuva Black Lives Matter plaza kohta?

Opal Tometi: Tundsin end õigustatuna. Tundsin, et meil on palju rohkem tuge kui eelmistel aastatel. Oli ülekaalukas üksmeel, et oleme ajaloo paremal poolel. Rahvusvaheline tähelepanu nõudis kohalikele juhtidele, linnapeadele ja valitud ametnikele hoogu juurde. On rohkem juhte, kes tunnistavad, et nad ei saa kõrvale istuda. Nad peavad kasutama kõiki oma tööriistakasti tööriistu, et meiega liituda ja näidata, et nad toetavad seda liikumist. Neil on võim tegelikke muudatusi teha. Ajalooliselt on inimesed olnud protestide tõhususe osas segaduses. Aga nagu ma ütlesin NPR -le, pole midagi sellist, nagu inimesed viiksid oma kaebused tänavatele. Mis puutub Valgesse Majja ja Donald Trumpi kõrvuti asetsevasse suurde Black Lives Matter seinamaalingusse, siis see liigutas mind tõesti. See andis märku, et lõpuks näeme, kuidas tõusulaine hakkab pöörduma.

NAEL: Ma arvan, et inimesed eeldasid, et linnapea Bowser [D.C.] oli teiega ühendust võtnud ja teiega koostööd teinud.

OT: See oli täielik üllatus.

NAEL: Räägi mulle, milline oli 12-aastane Opal.

OT: Olin väga õnnelik laps, kellel oli mitmekesine sõpruskond, kes elas peamiselt Arizonas Phoenixis valges äärelinnas. Ma kogesin väikest kiusu või tänaval kõndides aeg -ajalt rassitavat karjumist, kuid ma ei võtnud neid sõnumeid päris hästi vastu. Minu perekond oli nii tihe ja Nigeeria sisserändajate kultuur, millega ma üles kasvasin, mängis selles tohutut rolli. Mul oli paks ühtekuuluvustunne ja tundsin õiget ja valet. Kuid ma mäletan, et soovisin, et mind nahavärvi pärast ei narritaks. Selles vanuses hakkasin alles õppima selliste kodanikuõiguste kangelaste ajalugu nagu Martin Luther King ja Rosa pargid ning neist räägiti nii, nagu oleks nende töö tehtud ja rassism üle. Ma lihtsalt teadsin, et midagi on natuke valesti [naerab].

NAEL: Ma ei saa sellele sõrme panna!

OT: [naerab] Tahtsin midagi teistsugust. Ja ma ei tahtnud, et keegi teine ​​tunneks kohati seda kummalist häbitunnet, mis päeva lõpuks tõesti ei puuduta meid, vaid kellegi teise maailmavaadet.

NAEL: Lõpetage aastani 2013 ja päeval, mil käivitasite Black Lives Matter.

OT: Olin kuulnud Trayvon Martini mõrvast ja George Zimmermanni kohtuasjast ning tõesti tundus, nagu oleks Trayvon oma mõrva eest kohtu all. See murdis mu südame. 17-aastane noormees kohtu all oma mõrva pärast, kui teda jälitati ja tapeti. Sel ajal oli mu väikevend 14 -aastane ja mäletan, et mõtlesin, et sellest saab tema põlvkonna jaoks määrav lugu. Ma ei tahtnud seda talle.

Selle tunde, uudistes toimuva äratundmise ja kohtuasja arenemise vahel olin toimuva suhtes eriti toores ja tundlik. Vaatasin just filmi Fruitvale jaam oma sõbraga, kes on ka mustanahaline kogukonna korraldaja, kui saime uudiseid tekstidest ja säutsudest. Olime šokeeritud ja kurvad. Koju jõudes nutsin kõvemini kui paljude aastate jooksul, siis läksin netti vaatama, mida teha saan. Nägin Alicia [Black Lives Matter kaasasutaja] Facebooki postitust ja jõudsin tema poole ning ütlesin, et peame selle midagi reaalseks muutma ja ma tahan teiega koostööd teha. Ma ei teadnud sel ajal Patrisse'i [Black Lives Matter kaasasutajat], kuid loomulikult kohtusime. Ka neil oli sarnane vestlus. Tegin juba tööd mustanahalistes kogukondades üle kogu riigi, nii et teadsin, et inimesed juba kutsuvad üles muutustele. Aeg oli õige. Nii et ostsin domeeninime, ehitasin veebisaidi Tumblri abil ja registreerisin meid mõnes sotsiaalmeedias. Paari päeva jooksul kutsusin teisi mustanahalisi korraldajaid üle kogu riigi jagama oma tööd, kasutades meiega hashtagi ja ajaveebi.

NAEL: Mida ütles teie ema, kui käivitasite Black Lives Matteri?

OT: Ta on nii tähelepanuväärne naine. Ta on mind alati toetanud. Ta pole kunagi halvasti öelnud selle kohta, kuidas ma välja näen, millised on minu valikud, kaal või juuksed. Paljud inimesed kasvavad üles paljude katkestustega, eriti mustanahaliste kogukonnas ja Nigeeria kogukonnas. On palju otsuseid selle kohta, kuidas peaksite välja nägema või sirgete juustega. Ta on alati teadnud, et olen natuke veider. Olin noore tüdrukuna omamoodi aktivist. Ma kandsin oma juuksed Afros. Keegi teine ​​seda Arizonas ei teinud.

NAEL: Kas teil oli Arizonas afro ?!

OT: Oh, jah. Mu ema on ka ise otsekohene. Ta ei ole tingimata tänaval advokaat, kuid kui ta midagi valesti teeb, võtab ta meie kogukonnas sõna. Nii et kui ma Black Lives Matterit alustasin, ei kiirustanud ta sellega kiiresti. Ta on mu pärast mu turvalisuse pärast mures. Me saame ähvardusi ja kirju ning kakaod, mis teevad kõige rohkem [naerab].

NAEL: Või kõige vähem. Mis teeb teie arvates naise halvaks?

OT: Naine, kes seisab tema võimuses. Naine, kes võtab enda kanda oma mõtted, elu ja tuleviku. Inimesed, kes on valmis ainsaks astuma või vähemalt arvavad, et on ainus. Minu jaoks on pahuks olemine osa avangardist ja ei karda seda kutset. Üks põhjus, miks Black Lives Matter sotsiaalmeediasse tuua, on see, et vajame rohkem inimesi. Mõnele traditsioonilisele meediale ei meeldinud mustade vastaste rassismi puudutavad küsimused. Arvati, et oleme rassijärgsed: Meil on Obama, meil on Oprah, meil on kõik need inimesed, nii et meil on kõik hästi! Minu suur mantra on see, et me tahame olla tõhusad ja asju teha. See ei pruugi olla täiuslik, kuid teeme seda.

SEOTUD: Mustad elud on tähtsamad kui pood - miks rüüstamine polnud kunagi probleem

NAEL: Mida sa nüüd ambitsioonikalt teha tahad?

OT: Minu lootus on teha rohkem koostööd rahvusvahelise üldsusega ja liikuda ülemaailmsel areenil. Kogu maailmas on palju inimõiguste probleeme. Ja sellised küsimused nagu rassism ja vaesus ei ole USA ainulaadsed. Inimesed kogu maailmas ootavad meilt partnerlust ja tõelist solidaarsust. Ma tahan tagada, et see, mida me alustasime, ei lõpeks siin ja et inimestel üle maailma oleks ka toetus, mida nad väärivad. Liikumine on piirideta.

NAEL: Te kavatsete lihtsalt kogu maailma korda teha, mitte suuri.

OT: Oh, see pole suur asi.

Rohkem selliseid lugusid leiate augustikuu numbrist InStyle, saadaval ajalehekioskites, Amazonis ja digitaalne allalaadimine 17. juuli.