Mu imeline ema oli eelmisel kuul 90-aastane. Ta on olnud näitlejanna 70 aastat – ja oma suurel päeval esines ta kahe teatrietendusega, enne kui korraldas õhtusöögi 30 inimesele. Ta ujub igal hommikul, käib stepptantsus igal nädalal ja on peaaegu selgeks saanud oma 18 lapselapse nimed, kui mitte sugu. Kui keegi temalt hiljuti küsis, kuidas ta ikka veel oma võimsas eas sädeleb, pakkus ta, et võib olema seotud tema lõunaaegse dieediga, alati sama: pakk kartulikrõpse ja klaas punast veini. Ta on terav, naljakas ja kaunilt ekstsentriline.
Kuid iga kord, kui sel aastal tema 90. sünnipäevast rääkisime, palus ta mul oma tegelikku vanust mitte mainida. "Ma ei taha, et inimesed teaksid, kui vana ma olen – nad kirjutavad mu maha," ütles ta 90-aastaselt. Nii et sellel uskumatult patroneerival toonil, mida ainult 55-aastane saab kasutada oma mitteelulise ema poole pöördudes, vestlesin temaga massiliselt (juurde temaga, mitte temaga – ta on mu ema, pidage meeles).
See kõlas umbes nii: "Ema, kui olete jõudnud 90-aastaseks, oma tervis ja võimed on terved – rääkimata nõudmine bikiinides päevitada ja teie keeldumine voodis riideid kandmast – kindlasti on see midagi, mida tähistada, mitte peita. Võitlesite 60ndatel naiste vabastamise eest – te ei saa nüüd olla osa vandenõust, mille kohaselt naised kehtivad ainult noorena. Oleme sellest edasi liikunud. Kui inimesed seisavad püsti ja ütlevad avalikult: "Ma olen LGBTQI" või "mul on vaimse tervisega probleeme", siis me peaksime kindlasti uhkusega ütlema: "Ma olen vana?"
SEOTUD: „Plus suurus” – lahutav või kasulik? Lindy West selgitab, miks ta keeldub ametiajal pensionile jäämast
Ma ei tundnud seda alati tugevalt. Seitse aastat tagasi tehti mu tütrele operatsioon, mis läks valesti ja jättis ta aastateks kroonilise füüsilise ja vaimse valu alla. Elamine lapsega, kelle elu on väljakannatamatu, on pidev, äge piin. Ja see kogemus pani mind mõtlema: see on olnud nii halb, kui see olla saab, mu halvim hirm sai teoks ja ma olen ikka veel siin, sinikate ja natuke räsitud, kuid selgem, julgem ja otsustanud omaks võtta kõike, mis on positiivne ja lahke, vabandamatult ja optimistlikult.
Järelikult olen koos kortsudeta näoga hüvasti jätmisega lakanud püüdmast elu kogu aeg korda teha. Kümme aastat teleintervjueerijana ning 20 aastat ema ja produtsendina on teeninud mulle magistrikraadi teemal „teeselda, et tead, mida räägid umbes”, mille kraadiõppe kvalifikatsioon „ei ole teada”. Mul ei ole niigi kogu aeg elu korras ja ma tean nüüd, et see ei lähe kunagi korda muuta. Ma kaotan hirmu mõelda: "Mis siis, kui ma teen vea?" Olen teinud nii palju. Mis siis, kui ma teen jätkuvalt vigu?
Kindlasti teen. Mis saab siis, kui üks mu lastest jääb haigeks – näiteks päris haigeks? Ta tegi. Aga me jäime ellu.
Ma ei ole huvitatud veetmast oma 50ndates eluaastaid teeseldes, et olen 40ndates – ja üllatus on see, et mulle meeldib väga vananeda. Olen teadlik, et mul on tervise ja olude poolest vedanud, kuid mulle meeldib olla ülejäänud külaliste nimekirjast 20 aastat vanem ja ikka veel viimane, kes peolt lahkub. Mulle meeldib oma missioon tutvustada teksariidest kombinesooni kui nõutavat vormiriietust üle 50-aastastele.
VIDEO: Tutvustame Apprécier, a Mood Sait, mis tähistab stiili igas vanuses
Mul on lõpuks ometi hea meel, et olen 5 jalga 3 pikk ja jätsin hüvasti kõrgete kontsadega, sest need on naeruväärsed leiutised ja tunnen end neis perse. Ma ei taha, et Botox jätaks mulle mulje, nagu mul poleks kunagi olnud magamata ööd või rahutuid mõtteid. Ma eelistan olla lambaliha riietatud õnnelikuks lambalihaks kui lambaliha lambalihaks. Ja kui see toob kaasa tööpiiranguid, töötaksin pigem mujal. Ma tahan omaks võtta tähendusrikkad kortsud ja sügavad naerujooned, sest naerda saab palju. Ma ei taha öelda: "Aitäh", kui keegi ütleb viisakalt: "Sa ei näe välja oma vanuse järgi." Mind hakkas see kommentaar hoopis solvama, nagu olin 12-aastaselt.
Olen 55½ ja olen tuleviku suhtes põnevil. Kuni tervis ja mälu vastu peavad, võivad järgmised paar aastakümmet olla haripunkt, tasuvus, auhind, parim ja kartmatuim etapp üldse. Olen optimistlik töö ja kodu tasakaalustamise suhtes, kui mu lapsed lõpuks eksivad, söövad kartulikrõpse ja lõuna ajal punast veini joomine ja lõpuks lubatud kanda suurt T-särki, millel on kirjas "Tõsiselt m... Vana."
Rohkemate selliste lugude vaatamiseks vali septembrikuu number InStyle, saadaval ajalehekioskites, aadressil Amazon, ja jaoks digitaalne allalaadimine nüüd.