Tänaseks on neid olnud 17 koolitulistamist USA-s sel aastal, millest viimane tappis selle nädala alguses Marylandi keskkoolis kaks õpilast. Tüdinenud, teismelised – nende tragöödiate peamised sihtmärgid – on tõusnud relvaohutusaktivismi uuteks liidriteks.
[tiImage img-pos="4" image_style="684xflex" align="left"]
Täna olid tuhandete meeleavaldajate hulgas ka Emma Gonzalez, David Hogg, Cameron Kasky ja teised Parklandi osariigis tulistamise ellujääjad. Märts meie elude eest Washingtonis, D.C.
VIDEO: Emma Gonzalez kõneleb konverentsil March for Our Lives in D.C.
Vaid kuu aega pärast massilist koolitulistamist Marjory Stoneman Douglas High'is, kus hukkus 17 inimest, kavatses üliõpilaste juhitud marss ja selle üle 800 relva ohutusõde üle maakera. avaldada Washingtonile kahepoolset survet, nõudes, et Kongressile esitataks viivitamatult kõikehõlmav ja tõhus seaduseelnõu nende relvade [ohutuse] küsimuste lahendamiseks. MFOLi veebisait,
[tiImage img-pos="19" image_style="684xflex" align="left"]
InStyle
rääkis emade ja tütardega, kes marssisid N.Y.C. sellest, miks nad tänavatele tulid ja mis tunne on praegu olla Ameerikas üliõpilane."Ma arvan, et see on tõesti kurb, et täiskasvanud ei võta midagi ette. Lapsed peavad selle enda kätte võtma ja näitama täiskasvanutele, kuidas seda teha," ütleb Nina ja Luke'i ema Tanya Rakowsky (ülal pildil).
"Me ei taha, et nad kooli minnes peaksid kartma. See peaks olema turvaline koht. Ma ei taha, et nad teaksid isegi, et see oli juba lasteaeda minekuks valmistumise ajaks,” ütleb Samantha Brown, 5,5 kuu vanuste kaksikute Jacksoni ja Oweni ema (ülal pildil).
"Seda on juhtunud sellest ajast, kui olin keskkoolis. Ma ei taha, et mu lapsel oleks sama kogemus,” ütleb ema Kara Bucy, kes hoiab oma poolteistaastast poega Becketti.
"Me tegime [marssi] [oma laste] jaoks, sest sellega ei tegelenud me 80ndatel New Yorgis üles kasvades. Nüüd kardame [oma laste] kooli minna. Ja 2018. aastal, et see oleks reaalsus, pole sellel mingit mõtet. Kõigele lisaks on meil mustanahalised lapsed. Meil on värvilised lapsed. Nii et oleme pidanud oma lastega ka muid vestlusi pidama – eriti poisi saamine. [Relvaohutus] ühendab kõik muud vestlused, mida oleme pidanud pidama. Nende ohutuse ja teadlikkuse huvides peavad need vestlused olema üsna nürid," ütleb ema Robin Alston, kes osales marsil koos sõprade ja oma 12-aastase poja Maxiga.
"Ma olen siin selleks, et protesteerida relvade vastu. [Ma tahan näha] rangemat relvakontrolli ja mitte enam massitarbimiseks mõeldud ründerelvi. Minu arvates tuleks relvadest loobuda. Meil on USA-s palju relvavägivalda, eelkõige turul leiduvate relvade hulga tõttu. Sellel pole lihtsalt mõtet," ütleb ema Ayanna Sorest, kes osales marsil koos oma kahe väikese pojaga (ülal pildil).
„[Minu tütred] ei peaks muretsema relvade pärast koolis või et õpetajad kannavad relvi enda kaitseks. Nad ei peaks kartma kooli minekut, et keegi tuleb välja ja tapab nad. See on kohutav. Seetõttu olen siin,” ütleb ema Carmen Melendez, kes osales N.Y.C. marssis koos oma tütarde Catalina ja Camillaga.
"Ma tunnen, et peaksin saama kooli minna, muretsemata, et mind tulistatakse. Üritan lihtsalt kooli minna õppima. Minu mureks peaksid olema minu hinded, mitte lasta end klassiruumis istudes maha lüüa,” ütleb Camilla John-Melendez pärast seda, kui tema ema on väljendanud oma pettumust relvaohutuse praeguses olukorras Ameerika.
"Me tahame toetada kõiki õpilasi," ütleb isa Misael Sierra koos oma naise Aquilina Sierra ja nende neljanda klassi õpilase Vivianaga. "See on reaalsus, mis tänapäeva maailmas toimub. Ja nad peavad õppima. Me ei saa tõde varjata. Näete vägivalda televiisoris, kuulete vägivalda muusikas ja isegi multifilmides. Seda on igal pool.”
Viviana ütles: "Ma tahtsin tulla toetama kõiki Floridas surnud õpilasi."
"Mu vanema tütrega [12-aastane] tarbime palju poliitilisi uudiseid ja ta on vestlusesse üsna kaasatud. Räägime kõigist nendest probleemidest ja sellest, kuidas on juhtunud, et selles riigis on nii vähe piiranguid relvade liikumisele. [Usun] NRA muutis narratiivi ja on kuidagi veennud inimesi, et need, kes pooldavad relvakontrolli, tahavad oma relvad ära võtta. Ma ei ürita inimestelt relvi ära võtta. Ma lihtsalt ei saa aru, miks peaksid meie tänavatel olema sõjaväerelvad ja miks ei arvestata iga relvaga siin riigis jaoks," ütleb ema Kiesha Sutton-James, kes osales marsil koos oma tütarde Nola ja Shelby ning sõbra Robin Alstoniga.
"Ma usun, et elud on rohkem väärt kui relvad," ütleb kolledži esmakursuslane Kayla Jade Rossow, kes osales marsil koos oma emaga.
"Ma austan seda, et inimesed vajavad teist muudatusettepanekut. Mul pole sellega probleeme. Kuid tõsiasi on see, et meie asutajad ei osanud selliseid relvi ette näha, kui nad rääkisid, et miilits võiks olla. Nad ei rääkinud inimestele AR-15 andmisest," lisab ema Tracey Rossow. "See on teistsugune aeg. Inimesed peavad oma pea seljast välja ajama ja reaalselt vastu võtma mõned relvaseadused ning lõpetama NRA kartmise. Sest fakt on see, et mitte NRA-s on rohkem inimesi kui NRA-s ja nad peavad meid kuulama.
"Aitab küll. Mul on iga kord nutt, kui uudiseid sisse lülitan,“ ütleb ema Justine Keil, kes käis marsil koos oma poja Adami ja tema sõpradega. "Sellel pole mõtet, eriti Inglismaalt, kus [relvad] ei ole legaalsed. See on raske vestlus."
"Minu kolmeaastane ei peaks lasteaias laskmisharjutusi tegema," vastab isa Kwaku Driskell küsimusele, miks ta osales oma naise Maggie Fritzi ning tütarde Beatrice Driskelli, Nora Driskelli ja Camillega New Yorgis toimuval March for Our Lives Driskell.
Maggie lisas: "Ma lihtsalt tunnen, et poliitikud seavad NRA üle kõige. Ja [lapsed on] need, kes kannatavad selle tagajärgede all. Just nemad teevad aktiivseid laskuriharjutusi. Minu kolmeaastane tegi eelmisel nädalal aktiivse laskurharjutuse. See on hirmutav."