Kõik, kes on kunagi Los Angeleses elanud või külastanud, teavad, et siinsed kiirteed ei ole kohad, kus soovite tegelikult aega veeta.
Need on kohad, kus me oleme sunnitud olema, kui oleme tegelikult teel mujale. Läbipääsud meie sihtkohtadesse. Vajalikud pahed ja näiliselt “kiireim” viis ülerahvastatud linnas punktist A punkti B jõudmiseks.
Salvestage avastseeni jaoks La La Maa, kus linna kiirteed muudeti optimistliku muusikanumbri jaoks fantastiliseks, värvikaks, elavaks lavaks, tegelikkuses on need sünged hallid röögatavatest liiklusjoontest lämbunud rajad – autod autode peale, mis on täis kannatamatuid, rahulolematuid pendeldajaid, kes paiskavad välja heitgaase nagu nii mõnigi kaebused.
Just nii lootusetus kohas leidsin armastuse, kui mu abikaasa, fotograaf Art Streiber, mulle Santa Monica kiirteel abieluettepaneku tegi, või nagu kohalikud seda nimetavad, "10." Täpsustuseks oli see La Brea väljapääsu juures, kust saab maha, kui ta tahtis külastada LACMAt või The La Brea tõrvakaevu või võib-olla lahedat poodi American Rag.
Olime paar aastat kohtamas käinud ja töötasime sel ajal koos riikliku moeajakirja ja -ajakirja L.A kesklinna büroos, tema fotograafina ja mina toimetajana/ajakirjanikuna. Sel konkreetsel päeval olime tema maroonpunases Volkswagon Jettas teel moevõtetele.
Kui lähenesime La Brea väljapääsule, palus ta mul tahtmatult oma kindalaeka avada, sest ta ütles, et vajab päikeseprille. Arvasin, et see oli veider taotlus, kuna oli hall hommik (nimetame seda “juunisünniks”), kuid avasin kambrisse ja nägin kohe ühte neist väikestest mustadest sametest kastidest – sellist, mis hoiab, ahmib, kihlasõrmused.
Üllatunud, šokeeritud ja võib-olla natuke ka hirmul – lõin ukse pauguga kinni.
"Ma ei näe su prille," ütlesin. "Kas olete kindel, et nad olid seal?"
Hoiamata tõmbas ta auto rahulikult tee äärde.
"Mida sa teed?" karjusin.
Kiirtee ääres peatumine, välja arvatud juhul, kui teil on rehv purunenud, pole üldiselt tark mõte. Aga ma teadis mida ta tegi, ja see hirmutas ja erutas mind samal ajal. Olin udus, kui ta pagasiruumi juurde läks. Keerasin kaela, et näha, millega ta tegeleb, ja nägin, kuidas ta eemaldas oma kaamera koos statiivi ja pudeli šampanjaga.
Ta avas jahutatud šampanja, sättis kaamera üles ja tuli siis auto kõrvalistuja poole. Kui ta ukse avas, ei teadnud ma, kas naerda või nutta.
Ta püüdis kindalaekast välja rõngaskarbi, laskus ühele põlvele ja ütles: "Glynis Costin, kas sa palun abielluksid minuga?"
Kui massiivsed veoautod ja pisikesed sportautod meie juurest mööda kihutasid, vastasin pisarsilmi ja rõhutatult: "Jah!"
Ta libistas klassikalise teemantlõikega säraküünla mu vasakusse sõrmusesõrme ja suudles mind just siis, kui tema kaamera käivitus, jäädvustades hetke. Tuleb tunnistada, et olin armastuse leidnud palju enne seda hetke. Kuid "tehing", armastuse deklaratsioon, vastastikune kokkulepe, et tahtsime kogu ülejäänud elu koos veeta, oli tsementeeritud sellesse lootusetusse tsemendist ja betoonist paika, kus võõrad inimesed vihisevad meie kõrval kui teadmata tunnistajad.
Pärast seda, kui ta autosse tagasi istus ja oma ülesandele asusime, imetlesin oma uut riistvara ja küsisin temalt (läbi naeru ja pisarate), miks ta valis Santa Monica kiirtee.
"See on koht, kus me veedame suurema osa oma ajast," vastas ta. "Ja meil on siin olnud palju hämmastavaid ja sügavaid vestlusi. See võib olla isegi koht, kus ma sinusse armusin.
Ma pidin tunnistama, et tal oli õigus. Nendesse ummikutesse sattumine oli andnud meile palju aega, et üksteist tõeliselt tundma õppida ja sisukaid vestlusi pidada kõigest alates muusikast ja filmidest kuni perekonna, religiooni ja poliitikani.
"Ja miks La Brea väljapääs?" ma uurisin.
"Sa mäletad seda hetke väga siis, kui siit möödute." Ta naeratas. "Mida on palju." Ka selles oli tal õigus.
Palju aastaid ja kaks tütart hiljem ei tööta me enam kesklinnas. Aga kui mina – või meie – kavatseme öelda, et kontsert Staples Centeris või pesapallimäng Dodgersi staadionil ja liiklus on halb, on mul La Brea väljapääsust möödudes vähemalt põhjust naeratada.
