20-aastase punase vaiba aruandluse ja kriitika veteranina on mul olnud lugematul arvul juhtumeid jälgida nii head ja halvad – ja ma ei räägi siin kleitidest, vaid pigem sellele järgnevast meediakajastusest neid. Tunnen sügavat empaatiat iga näitleja vastu, olenemata sellest, kas disainerid saavad neile selle kleidi või kaelakee reklaamimise eest palka või mitte, kes on kunagi seisnud silmitsi moepolitsei vihaga. Ka mind solvavad televisiooni trikid, nagu kaamera- või kaamerameeskonnad, kes naisi kaelast pahkluudeni naeratavad, vaevu meestele otsa vaadates. Punasele vaibale kruntimine on kummaline tööstusharu ja isegi pärast kõiki neid aastaid sihikindlat lööki, kui vähegi võimalik, ei saa ma õigustavad täielikult parimate ja halvimate üle otsustamise loomupärast julmust peale ilmselge tõsiasja, et peaaegu kõigile näib meeldiv neist rääkida palju.
Ja ometi olen avastanud, et tunnen end pisut kaitsvat tava ees, kui paljud näitlejad kavatsevad Kuldgloobustel musta kanda. Mõeldud tähelepanu juhtimiseks teedrajavale tegevuskavale seksuaalse ahistamise vastu, nn
Aeg on läbi ja toetavad sajad Hollywoodi professionaalid, on žest üsna geniaalne – nende muljetavaldav sõnum varjutab kahtlemata selle pühapäevaõhtuse tavapärase, mida-sa-kannad, nalja punasel vaibal. Samas kardan, et üritus meenutab midagi moematmist ja mul on kahju stilistid, disainerid ja kuulsused, kes on pidanud selle mitteametliku uuega kohtumiseks rutakaid kohandusi tegema Riietumisstiil. Olen kuulnud ka mõnelt disainerilt, kes kardavad, et mood saab mõnes mõttes karistada.Aga mul pole neist kõigist nii väga kahju. Täiendavalt järelemõtledes ootan põnevusega, kuidas kõik selle väljakutsega toime tulevad. Kuigi ma oleksin võib-olla eelistanud selja taha sõitmiseks positiivsemat värvi (must on nii sünge, kas sa ei arva?), saan aru, miks nad valisid võtavad omaks traditsioonilise meeste smokingu esteetika, rõhutades tõsiasja, et vaevalt keegi küsib meesnäitlejatelt, mida nad selgavad. sündmus. Ja neile meestele, kes ütlevad, et kannavad gloobustele naisliikumise toetuseks musta, ütlen ma sa jõuaksid palju kaugemale, kandes madala lõikega sarlakit ja alludes kriitikute troppidele üks kord. Sellegipoolest, mis puutub sellise protesti esilekutsumisse auhindade jagamisel moodi kasutades, on täielik pimendamine mõõtmatult võimsam kui lihtsalt lindi kandmine põhjuse meeldetuletamiseks.
Just sel põhjusel väidan, et on jätkuvalt oluline jälgida, kritiseerida ja jah – hinnata –, mida nad pühapäeva õhtul punasel vaibal kannavad. Mood oma parimal kujul on võimas suhtlusvahend, nagu Time’s Upi loojad kindlasti tunnustatud, seega kahtlen siiralt, kas keegi kasutab seda juhust ettekäändena, et milleski lõdvaks lasta igav. Tegelikult loodan, et näeme tavapärasest rohkem loovust nii disainerite poolt, kes on üleskutse omaks võtnud, kui ka naistelt, kes ei pea moes vaenlast.
Musta kandmise valimine peegeldab teadlikult nende kollektiivsete häälte jõudu, kuid iga inimene on ka omaette mõtlemisega indiviid ja arvatavasti on tal midagi öelda. Sellise otsuse omistamine üksnes liikumises osalemise soovile tähendab kleiti kandva naise alahindamist.
